Kui palju maksab kahetoalise korteri remont?
Olen teinud korterites ehitustöid nüüdseks üle kahe aastakümne, aga ei ole kunagi mõelnud, et selle võiks ka teistele lahti kirjutada – mis, kuidas, palju maksab ja muud sellist.
Kuidas kujuneb tööde käik ja suhtlus kliendiga? See on lugu kenadest noortest inimestest, kelle just ostetud Kalamaja korter vajab uuendust.
Kui palju maksab 2-toalise korteri remont? Kiire vastuse leiad SIIT.
Ülevaatus
Hea asukohaga Kalamaja kahetoaline korter, mis asub esimesel korrusel (ehitajale märkmisväärne boonus). Maja ise on ehitatud ilmselt 1930ndatel aastatel, üsna klassikaline Kalamaja maja, nagu nad seal enamasti kõik on.
Korteri seisukord oli esmasel ülevaatusel rahuldav, ehk pisut väsinud ilmega.
Põrandad olid kaetud laminaatparketiga, seinad kipsplaatidega ja üle värvitud, aknalauad plastikust, laed samuti kipsplaatidest. Remonti oli siin viimati tehtud tellija jutu järgi ~20 aastat tagasi, nii et arvestades tolleagseid (rahalisi) võimalusi ja materjalide kasinat valikut oli remont omal ajal üsna viisakalt tehtud.
Muidugi huvitas kliente kas, kuidas ja mismoodi seda kõike saab renoveerida ja kui palju see kõik maksab. Küsisin ka soovide, eesmärkide ja võimaluste kohta. Kui info käes, saab asuda hinnapakkumise juurde.
Hinnapakkumine
Hinnapakkumise tegemisel ja umbkaudsest eelarvest lähtuvalt arvestasime üsna korraliku remondiga, aga mitte päris kapitaalremondiga. Eelarve oli pigem säästliku remondi suunas ning osa töödest lubas sel eesmärgil ka klient ise ära teha – või vähemasti kaasa aidata.
Põrandad lubaski lammutada ja välja vedada tellija ise, see on üsna suure ajakuluga töö ja seda ma töökulude sisse ei arvestanud. Asi ei ole ju ainult põrandalaudades, vaid ka 4-5 tonnis liivas, kruusas ja muus sodis, mida 1930. aastatel maja esimestele korrustele tulekahju puhuks laotati.
Juttu oli ka elektrijuhtmetest. Need võiksid kliendi poolt vaadates justkui vanad jääda, sest 20 aastat tagasi olid kõik “uued pandud”.
Selle mõttega ma kahjuks kuidagi kaasa minna ei saanud, sest esiteks, pistikute-lülitite-vekslite asukohad niikuinii muutuvad, ja teiseks, tänapäeva ehitusnormid (ja ka iseenda ohutuse huvides) näevad ette juba halogeenivabasid elektrikaableid (mis ei erita põlemisel mürgist suitsu), mida tol ajal veel ei tuntudki. Kolmandaks – elektrijuhtmestiku kulu on korteriremondi mastaabis pigem marginaalne, täpsemalt paarsada eurot kogu korteri peale.
Kuna ka olemasolev elektrikilbi asukoht korteris oli mittesobivas kohas ja kuna elektrikilbis oli kogu korteri peale ainult kaks kaitselülitit – tänapäevaseid norme arvestades pisut vähe – siis sai ka elektrikilp uude asukohta “tõstetud”. Visioonis, teoreetiliselt.
Puudus ka rikkevoolukaitse, kuigi vannituba oli täiesti olemas, oma elektriboileri ja põrandaküttega. Ja kõigele lisaks tuli korterisse trepikojast väga väikese ristlõikega vana elektrikaabel, ilmselt lausa 1930. aastatest.
Nii et kogu uus elektriprojekt, uus elektrikilp ja uus elektrijuhe trepikoja peakilbini. Elektriga asjad niisiis ühel pool, ka klient nõustus minu selgitustega täiel määral.
Vanad kipsseinad ja ripplaed maha, aknalauad jms samuti, vannituba välja lammutada. “Puhas vuuk”, mis on tegelikult ka üsna loomulik. Puitpakettaknad jäävad ette, neid ei puutu.
Korteri küte pidi tulema gaasil töötav, radiaatorküttega. Gaasiküte ning radiaatorküte oli teise firma välja ehitada.
Korteris kolm akent, iga akna alla üks radiaator. Selle pidid ära tegema Gazpromi mehed – või oli see Gaspre – igal juhul, kütte osa ei läinud minu töödesse ega eelarvesse.
Duširuum pidi tulema enam-vähem vanadesse piiridesse, seega üsna väike ja kompaktne, elektrilise põrandaküttega, sest väikeses duširuumis gaasikatlal põhinevat kütet kasutada ei ole otstarbekas. Köök vanasse asukohta. Ka WC vanasse asukohta, vaevalt ruutmeeter selle ruumi pindala võis olla…
Üldiselt oli plaan paigas ja hinnapakkumine sai vastavalt sellele plaanile ka tehtud.
Hinnapakkumine sobis. Ühtlasi olid minu tulevased kliendid ka väga head suhtlejad ja meeldivad (oluline sujuva töösuhte jaoks) ning seega saigi käed löödud.
Remondi algus
Esimese asjana tellisime hoovi ühe 6 m³ mahuga prügikonteineri ja seejärel valmistasime käepärasest vahenditest prügirenn, mille paigaldasime akna ja konteineri vahele. Hea ja mugav erinevat sodi konteinerisse libistada.
Maja kodurahu huvides sai konteiner pealt kilega kaetud, et tolm mööda hoovi laiali ei leviks.
Alustasime lagede “mahavõtmisega”, ehk siis rebisime laest alla kipsplaadid. Kipsplaatide alt koorus välja veel omajagu kivivilla ja meeletus koguses prusse ja laudu. Omal ajal ehitatigi lihtsalt nii – prusside ja laudadega. Muidugi pudenes sealt silma ka krohvi ja tolmu ja liiva, mis omaaegsete laelaudade pilude vahelt rõõmsal alla langes – selle eest kaitsvat krohvikihti oli laes veel väga vähe järel.
Sai ka isegi veel krohvikihti pisut maha löödud – paar sentimeetrit jälle ruumi juurde.
Seejärel asusime seinte kallale ja seal sisuliselt sama pilt – kipsplaat peal, puitkarkass all ja kivivill palkseina ja kipsplaadi vahel.
Hea uudis oli see, et vill oli kuiv, ei olnud hallitanud ega niiskusest kahjustunud, mis näitab, et välisperimeetri palkseinad hoidsid väga hästi soojust – vähemasti jäi temperatuuri “nullpunkt” palkide sisse, mitte toa poole.
Palkide pealt leidsime ka üsna haruldasi tolleaegseid fragmente, näiteks makulatuuriks kleebitud ajalehti 1930. aastatest. Põranda alt leidsime üsna unikaalse tolleaegse paberirossikarbi, ja nagu ikka, ka mõned veini – ja õllepudelikorgid.
Põrandatega tuli sisse esimene tööjaotuse muutus – klient ei saanud oodatud abilist kahjuks sobival ajal appi ja meil tuli tööde järjekorda arvestades põrandad ise üles võtta. 42 m² laudpõrandaid, mille peal oli omakorda veel puitlaastplaat ja selle peal laminaatparkett.
Ja vähe sellest, kõige selle all oli ka korralik liivakiht – neli-viis tonni tuhkkuiva liiva. Tolmu mõttes polnud tegemist muidugi just kõige lõbusama tööga, õues oli sel ajal iga päev 30 kraadi sooja.
Tellija oli väga tubli ja energiast pakatav ning aitas igati aktiivselt põrandate ülesvõtmisele ning liiva väljavedamisele kaasa, ning liivatonnid saigi rendikonteinerisse loobitud. Viimane tonn liiva sai prügimäele ära veetud auto järelkäruga, mis tuli lihtsalt oluliselt soodsam, kui konteineri rent.
Põranda alt tuli välja ka arvestatav kogus seeneeoseid, mis vohas millegipärast eiriti jõudsalt kaminaosa all – ettevaatlikult viisime selle koos palkide ja laudadega välja.
Kogu lammutuse osa ja liiva utiliseerimine nõudis kokku kaks 6 m³ konteinerit + kaks-kolm auto järelkärutäit sodi, kusjuures need auto järelkärutäied olid ikka üsna mehised koormad. Arvutuste kohaselt lahkus korterist minimaalselt 7 tonni ehitusjäätmeid, liiva ja prügi.
Kõik puha “käsitöö”, 30-kraadises kuumuses ja meeletus tolmus. Lumivalge näomask värvus päeva lõpuks tumehalliks – et mitte öelda, mustaks. Juuksed seisid peas püsti nagu Nukitsamehel ja vist isegi sarveotsad juba natuke paistsid… Või oli see muhk, mis seal lauajupiga vastu pead saades tekkis.
Toestamine
Esimese asjana tegelesime seinte “julgestamisega” ehk sisuliselt seinte kandevõime taastamisega. Selleks sai kohale veetud üsna suur hulk terast ja prusse (palke).
Aluspõrand oli õnneks valatud betoonist, I-talade vahele ja oli väga heas, et mitte öelda ideaalses korras. Arvestades, et korterist sai välja veetud ka 7-8 tonni materjali, oli põrandate kandevõime enam kui piisav.
Karpraudadega sai palkseinad sirgestatud ja toestatud, ning põrandaarmatuuri külge kontaktkeevitatud.
Seejärel toestasime korralike palkidega ka teised seinad.
Selleks kasutasime 10-tonnise tõstejõuga tõstesilindrit, et prussid paika saada – palkide täpsus oli millimeetri pealt mõõtu lõigatud arvestusega, et nad kindlasti kandvaks jääksid.
Põrand pidas väga hästi vastu – keldrist lage vaadates ei märganud mingeid lisandunud pragusid või muud ärevusttekitavat.
Palgid panime toetuma raudtaladele, mis omakorda said jaotatud mitme põrandatala vahel, mis on ilmselgelt tugevaim punkt põrandal, kuna hajutab raskust.
Phew. Seinte toestamine ja kindustamine õnnestus, ja oli juba palju julgem tunne korteris ringi vaadata.
Läheb ehitamiseks
Järgmiseks radiaatorküte ning gaasitorustik. Gaspre meestega tuleb aru pidada, sest see kõik võtab aega ja torustik on vaja enne põrandaid ju maha saada – et küttetorud akende alla vedada jms. Kõige loogilisem oleks need küttetorud vedada põranda alt.
Vahepeal käisid kohal ka Gaspre töötajad ja kinnitasid seinale gaasikatla ventilatsioonitoru. Selle asukoha pidime sentimeetritäpsusega kätte näitama, kusjuures mitte ühtegi seina veel püsti ei olnud. Sisuliselt aimamise küsimus ja ettekujutluse vili, kusjuures ähmaselt oli juba teada, et duširuumi asukoht muutub.
Ära said ühtlasi veetud ka gaasitorud – nii tulevasele gaasipliidile kui ka gaasikatlale.
Kaks meest Gasprest, üks lipsuga ülemus ja teine tunkedes töömees, tegid selle töö kahe tunniga ära, või noh – tunkedega mees tegi ja lipsuga mees vaatas, et töö oleks tehtud.
Mingil hetkel tekkis tellijaga neid gaasitöid pealt vaadates arutelu, et kui oleks mingi variant, mingi väikegi võimalus, et ei tulekski radiaatorkütet, vaid hoopis näiteks põrandaküte… Et kas see oleks kuidagi võimalik? Noh, nii, teoreetiliselt?
Minule see idee meeldis, sest põrandaküte on ikka palju etem, kui radiaatorküte ja mulle meeldis ka see lootuslik pilk tellija silmis. Nagu väljakutse või nii.
Betoonivalu vs kipsivalu
Eelistan ehitajana alati “valatuid” aluspõrandaid, sest need on üldjuhul probleemivabad – ilmselt teab iga professionaalne ehitaja, mis paari aasta pärast juhtub (võib juhtuda) näiteks puitlaastplaatidega, eriti aga saepuruplaatidega prussidele ehitatud põrandal.
Tegime vajalikud arvutused ja tuli välja, et betoonivalu ei kannataks põrand välja – liiga raske. Võib-olla, et isegi kannataks, aga massivahe oleks muutunud esialgse kaaluga võrreldes tonni jagu raskemaks ja selliseid riske mina võtta ei taha. Või kes tahaks?
Tegime uued arvutused “kipsivalu” põrandaga ja hoplaa! – koormused klappisid.
Kipsivalu põrand on nimelt kolmandiku võrra kergem kui betoonivalu.
Pealegi on kipsivalu valamise hetkel ca 20-25% raskem, kui lõplikul väljakuivanud kujul – seega, kui aluspõrand kannatab ära “toore” kipsivalu, siis hiljem kannab ta seda veelgi paremini. Suure osa kipsivalu põrandast moodustab esimesel päeval vesi (ca 1,2-1,5 tonni korteri kohta), mis aja jooksul välja aurustub, nii et põrand muutub üha kergemaks ja kergemaks.
Ja et asi täiesti kindel oleks ning uni meile kõigiile rahulik, tellisime ka ekspertiisi tuntud ehitusinsenerilt, kes peale paari päeva arvutamist samuti oma nõusoleku andis. Kaks tonni jäi veel kaalureservigi.
Enne kipsivalu tuli valmis ehitada vannitoa kontuurid, sest duširuumi asukoht muutus tööde käigus (väga tavapärane) ja ühest endisest väikesest, pooleteise ruutmeetrisest siseruumis olevast duširuumist sai aknaga nelja ruutmeetrine duširuum, mis asus hoopis endise köögi territooriumil.
Kerge põrandatasandus, karkass ja kipsplaadid ning vannitoa kontuurid joonistusidki välja. Esimene maamärk oli maha pandud.
Seejärel tuli ehitada üles ka duširuumi seinad, sest duširuumi põrand läks eraldi (elektri)kütte alla ja seda ei saanud kipsivaluga katta.
Gaasiküte võib olla küll pisut ökonoomsem (kuid ei pruugi olla), küll aga on elektripõrandaküte palju “operatiivsem”, vaiksem ja muretum. Ühe korraliku, näiteks Devireg Smart täisdigitaalse termostaadiga saad määrata duširuumi temperatuuri sisuliselt tunni ja kraadi täpsusega, sulle sobivatel kellaegadel ning isegi kodust eemal olles.
Gaasikütte (termostaadi) puhul nii täpseid ja opertiivseid seadistusi teha ei saa, seega ei saa siin rääkida ka ilmselt mingist rahalisest kokkuhoiust, küll aga lisamugavusest elektrikütte kasuks.
Lisaks töötab elektriline põrandaküte täiesti müravabalt, mis on suur boonus näiteks suvel, kui gaasikatel enamasti “puhkab”, aga duširuumis on mõistlik kasutada põrandakütet aastaringselt. Kui mitte mugavuse, siis sisekliima pärast.
Järgmiseks kipsivalu alla aluspõranda tegemine.
Aluspõranda tegemine
Kergkruus aluskihiks (valisime kaalulimiidi huvides kõige kergema fraktsiooniga, aga ühtlasi õnneks ka kõige soojuspidavam kergkruusa, kuigi miinusena väga suurte graanulite tõttu ebamugav penoplasti paigaldamiseks), seejärel kaks kihti ülekattega penoplasti (EPS), kokku 150 mm.
Penoplasti, muuseas, ei olnud kuskilt saada. Oli just see hetk ehitusturul kus penoplast oli kullahinnas ja ainult “tutvuste” kaudu saadaval.
Penoplasti peale ehituskile – nurgad ja kõik servad hoolikalt teibiga isoleeritud, sest väiksemgi auk põrandas tähendaks hilisemat lisatööd – kõige peale põrandaküttetorustik (Uponor).
Kontuurid panime maha arvestusega, et tegemist on “nurgakorteriga” esimesel korrusel, ehk suhteliselt külmakartliku korteriga. Seega laotasime välisseinte äärde ja välisukse juurde kontuure tihedamalt ja toa keskele hõredamalt.
Põranda alustööde puhul aitas ka klient omalt poolt kaasa, kusjuures osutus ta väga andekaks ja intelligentseks õpilaseks. Õppis käigupealt kõik töövõtted selgeks ning temast oli suur abi. Minule oli ta abiks, endale aga oli tal see lihtsalt suur boonus, oma kodu ehitamisel osaline olla.
Ikkagi oma kätega ehitatud kodu. See on suur asi.
Seejärel oli aeg “kipsivalu” meeste käes, kes väga oskuslikult ja osavalt opereerides täitsid kogu põrandapinna kipsivaluga. Seejärel tasandamine jms vajalik töö.
Põrandavalajate kiituseks võib öelda, et kohale saabuti täpselt kokkulepitud kuupäeval ja kellaajal, töö tehti kiiresti, organiseeritult ja hästi, pesti kõik porised (kipsised) saapajäljed nii trepikojast kui ka tänavalt(!), ja tulemuseks oli sile ning ühtlane põrand kogu korteri ulatuses.
Paar päeva kuivamiseks.
Lagi ja laudis
Ilus, sile ja kindel põrand jalge all, seinad toestatud, oli aeg hakata mõtlema järgmisele ehitusetapile. Milleks on muidugi lagi, sest üldjuhul liigub siseviimistlus ülevalt -> alla.
Laeks valisime 120 mm laiuse männipuidust sisevoodrilaua. Kuna ühe toa pikkus oli ligi viis meetrit, siis vedasime kohale ka 5-meetrised lauapakid.
Laudade hind oli küll suvise hinnaröögatuse ajel kõvasti tõusnud, kuid käiku see läks.
Lauad viimistlesime nelja kihi valge peitsiga, mille järel tundus olevat saavutatud selline üsna paras valge toon. Klient aitas jällegi tublisti kaasa.
Üsna tüütu ja ebamugav töö, sest ruumi toas kõikidele laudadele korraga ei olnud, ja nii tuli neid peitsida väga, väga mitmes etapis, sealjuures täpselt arvet pidades, mitu kihti peitsi laudadele on kantud.
Kui see lõpuks tehtud sai, oli nö. aluslagi valmis – looditud ja paigaldatud alusroovitus, veetud vajalikud elektrikaablid laevalgustitele. Paigaldasin ka kivivilla kihi, jällegi kliendi kaasabil.
Ühest küljest soovis ta midagi oma tulevase kodu jaoks ise teha, teisest küljest lihtsalt äärmiselt tore ja abivalmis inimene ning hea suhtleja – ja kuidas ma ütlen, et ära tee, kui ta ise seda soovis… Klient on ju kuningas.
Pole see villapanek lakke ju suurem asi töö ka… Ja eks ma mingi osa panin ikka ise ka seda villa sinna lakke. Igatahes, asi nägi välja nagu tänapäevased fotod koroonahaigete palatis töötavast arstist:
Edasi läks laudise paigaldamiseks. Mitte just kõige mugavam töö, sest lauad on meeletult pikad (kuni 4,9 meetrit), nad on pisut kõverad ja lookas, samal ajal pudeneb kivivilla muudkui laest silma.
Ja muidugi ka osaliselt kopsu, sest näomask on alati kadunud.
Läks aega kaua läks – pigem ikka läks – aga lagi sai paigaldatud.
Päris kena!
Kalamaja korterisse sobib valgeks peitsitud ja naturaalsest puidust lagi ikka väga hästi.
Elekter ja kanalisatsioon
Elektrijuhtmete osas on kõige keerulisem teha valmis projekt – mis, kuhu, kuidas. Veksellülitid, pliidid, ahjud, valgustid, pistikud, põrandaküte, sundventilatsioon… Kui kõrge on külmik, mille peale tuleb omakorda mikrolaineahi – kus pistik peab olema? Aga gaasiküttekatla pistik?
See kõik tuleb ette arvestada, sisuliselt sentimeetri täpsusega, ilma, et sul oleks veel ühtegi seina püsti. Pigem lihtsalt kujutad ette. Kõigele lisaks veel ka nõrkvool, näiteks internetikaablid.
Täpselt sama lugu on ka vee- ja kanalisatsioonitorudega – ja seal on juba tõesti vaja sentimeetritäpsust. Põrandale laiali laotada kanalitorud, näiteks äravoolutrapp.
Põrandasse augud freesida, et kanalitorud keldrisse viia. Ja sul on valmis ainult lagi, pole veel seinugi püsti.
Kõigele lisaks selgus, et WC-d tema endisesse asukohta ikka ei mahuta, seega tuleb see üle viia duširuumi. Mis on tegelikult mõistlik, aga jälle ümberarvestus.
Kui projekt(id) on valmis, võid muidugi suurema osa seinu valmis ehitada ja siis juhtmed või joogiveetorud vedada juba enam-vähem soovitud asukohtadesse, kuid ka siis tuleb osata kõike ette näha. Hiljem midagi muuta või ümber tõsta – see on väga ajamahukas ja mõnikord ka üsna võimatu töö.
Seinad ja ajalooline korstnajalg
Ja läkski seinte ehitamiseks, mis on tehniliselt lihtne küll lihtne töö, aga eks aega kulub sinnagi. Metallkarkass, vill, kipsplaat. Kogu korteris lauspahteldus, kõik kipsipinnad 100% lauspahtelduse alla.
Enne tuleb elektrijuhtmetele kõik augud freesida ja vee- ning kanalitorud õigetesse kohtadesse vedada ning aukude kaudu seinast “välja” tuua.
Korstnajalgade puhul (nii köögis kui ka elutoas) leppisime kokku, et need lähevad krohvi alla, sest tobe oleks ajaloolist, tellistest korstnajalga kipsiga kinni katta. Elutoa poolt nägi korstnajalg küll välja nagu mitmest maailmasõjast läbikäinu, lipp-lipi ja lapp-lapi peal, ilma segu pistmata, aga kui see kõik krohvi alla saab, on tulemus kindlasti kenam.
Kui seinte ehitusega oli ühel pool, siis läks ka krohvimiseks. Vana korstnajalg sai uue kuue “kirikukrohvi” või “kindakrohvi” näol. Mitte sile, vaid kergelt lainetav ja kühmus. Et oleks rohkem isikupära.
Vannituba/duširuum
Vannituba – ehk siis tegelikult duširuum (või pesuruum). Sest vanni seal ruumis ei ole, küll aga on dušš, valamu ja WC.
Duširuumi puhul ehitasin kõigepealt lae koos kõige sinna juurde kuuluvaga (valgustid, ventilatsioon).
Seejärel valasin põranda, mille alla läks enne üsna stadardne lahendus – kergkruus, penoplast, armatuur, DEVI põrandaküttekaabel ja Uponori põrandatrapp.
Kogu põrand kerge kaldega ühte nurka, sest dušinurga paigaldamise välistas klient automaatselt ja see on väga loogiline lahendus. Sile ja ühtlane põrand, ei mingit muret, kui peaks juhtuma mingi õnnetu veeleke – vee äravool põrandalt on ikkagi kindlustatud ja see ei saa kuidagi korterit kahjustada.
Edasi ehitasin üles duširuumi seinad, koos kõigega, mis seina taha jääb – torustik, elektrijuhtmestik, WC seinasisene raam jms. Torustikuümbrused kõik Kiilto “lappidega” (läbiviigutugevdustega) isoleeritud – duširuum on korteri remondi puhul üks nõudlikumaid etappe.
Seejärel läks kogu duširuum hüdroisolatsiooni alla
Duširuumi laega oli üsna lihtne – kuna see oli kipsplaadist, siis läks see lauspahtelduse, niiskustõkke ja hiljem valge värvi alla. Kipsplaadi peale, lae taha, läks 50 cm villakiht. Et oleks soojem ja et energiakuludelt säästa. Laed olid piisavalt kõrged, nii et ruumi jätkus ja duširuumi arvelt ei näinud mõtet küttekulusid kasvatada.
Vahepeal tuli erand- ja kiirkorras viimistleda kööki, sest Gaspre mehed pidid tulema paigaldama gaasikatelt. Tuli jälle ülemus ja töömees, kellest siis viimane kaks tundi tööd tegi ja kütteboileri paika pani ning ülemus vaatas, et töö saaks tehtud.
Natukene jäi küll gaasikatel tsentrist nihkesse ning ka sein sai pisut kriipida, aga üldjoontes oli asi ikkagi paigas. Kütet veel sisse ei lülitanud, kuna põrand oli pisut liiga “värske”.
Valupõrandaid ei tohi mingil juhul kuivatamisega “kiirendada” ja kolm nädalat võiks olla miinimumiks, mida valupõrand kuivamiseks vajab.
Plaatimistööd
Duširuumi toodi kohale keraamilised plaadid, mis osutusid üllatavalt suurteks ja erivärvilisteks, tuhmi-mati pealispinnaga; lisaks veel alumiiniumist bordüür ning kõigele lisaks ka alumiiniumist nurgaliistud.
Ühesõnaga, disaini ja sisekujunduse mõttes väga kena. Väga, väga kena. Kui ainult keegi selle töö nüüd ära teeks.
Ootasin, ootasin ja palvetasin, keerutasin helmeid sõrmede vahel, aga kuna keegi duširuumi tegema ei tulnud – isegi klient enam mitte -, siis tuli see töö ikka endal ette võtta.
Nikerdamist, nagu arvata oligi, muidugi omajagu. Bordüür oli metallist, ja muidugi igatepidi õhem ja lühem ja kitsam kui plaat, seega kõik oli piinliku täpsusega käsitöö, segukihi bordüüri taha määrimine ja paikasobitamine – millimeetri pealt.
Plaatimissegu pressib igast praost välja, paned plaadiriste vahele, bordüür vajub kuidagi viltu, siis paindesse ja seejärel vajub sisse või hoopis välja… Mökerdad seal nii, et pisar silmis.
Plaatide lõikamine käib nii, et paindumatud, ülijäigad alumiiniumist välisnurgaliistud uste ja akende nurkades annavad eksimisruumiks täpselt null millimeetrit. Plaadid on 75 cm pikad ning pehmed nagu küpsised – murduvad ainuüksi peale vaadates valest kohast pooleks…
Ka nurgaliistud, mis olid jäigast alumiiniumist, ei andnud väga palju mängimisruumi, aga mida aeg edasi, seda ilusamaks kogu see asi muutuma hakkas ja lõpuks oli selge, et pingutus oli seda vaeva väärt.
Põrandaplaadid panin diagonaalis, et tulemus veelgi parem oleks ja et töö mingil juhul kergemaks ei muutuks. Et kui juba, siis juba.
Ja tegelikult mulle sellised väljakutsed meeldivad. Kui hea tunne see on, kui kõik tehtud saab.
Sanitaartehnika läks suuremas osas Saksa toodanguna kirja – Grohe ja Hansgrohe – tipptegijad mõlemad, kuigi tülliläinud vennad. Aga võib olla see ongi innovatsiooni alus – või(s)tlusmoment.
Kuna põrandaküte tuli DEVI poolt – ja ka DEVI on omal alal tuntud tipptegija -, siis oli juba üsna paratamatu, et ka põrandaküttetermostaat sai valitud väga korralik – seda saab vist seadistada ka Kuu pealt.
Nii et duširuumis küll millegi arvelt koonderdatud ei ole. Väga korralik ja kvaliteetne tehnika. Rääkimata siis juba lihtsamatest, aga samuti kvaliteetsetest asjadest, nagu Kiilto plaatimissegudest, hüdroisolatsioonist, vuukimissegudest ja silikoonidest.
Parkettpõranda paigaldus
Ühel hetkel tuli jutuks, et köögimööbel on valmimas ja et see jõuab täpselt õigel päeval kohale. Seega tuli kiirendatud korras maha panna parkettpõrand, sest õnnetuseks ei saanud seda teha ainult köögis, kuna teadaolevalt on parkettpõrandaid kena panna maha “ühes tükis”.
Klientidega oli kindel kokkulepe, et ühtegi jätku ega üleminekut (näiteks katteliistu) korteri põrandal olla ei tohi. Mulle see idee meeldis, sest see on ilus, luksuslik ja ka praktiline.
Viies ruumis kokku 38 m² põrandat, kõik ühes tükis, ühegi üleminekuta.
Parkettpõranda materjal toodi kohale, ja juba visuaalselt hinnates oli tegemist väga kvaliteetse puitparkettpõrandaga.
Põrandaküttega põrandate puhul päris igasugust ja väga odavat puitparketti kasutada ei saagi, sest on võimalik, et nad “liiguvad” liiga palju – praod ja vuugivahed on kerged tekkima. Tammeparkett on sellisel juhul üldse üks parimaid valikuid, aga eks seal loeb ka alumiste ristkihtide kvaliteet.
Antud korteris oli väga hästi soojustatud aluspõrand, kus oli arvestatud ka soojuskoormusega – näiteks välisseina ja välisukse juurde oli põrandaküttetorustikku tihedamalt paigaldatud.
Samuti olid seinad ja laed piinliku tõhususega soojustatud – kokku kulus korterisse 16 pakki kivivilla.
Ka kõige külmemal päeval ei tõusnud 21-kraadisel toatemperatuuril gaasikatla küttevee temperatuur üle 37 kraadi (põrand kuni +24). Seauures on see külma keldriga nurgakorter esimesel korrusel.
Kuna tegemist oli heleda, naturaalse tammeparketiga ja tuhmmati lakikihiga, siis nägi põrand ka päriselus väga kena välja ja vähemasti ehituse lõpuni ei olnud ilmnenud põrandale ühtegi defekti, kuigi katse korras tõstsime südatalvel toatemperatuuri ka 25 kraadini.
Köök
Köök tuli kokkulepitud ajal ja sai kenasti paika pandud ning korteri remont hakkas juba ilmet võtma.
Integreeritav pliit, integreeritav nõudepesumasin ja muu selline, isegi külmik oli komplektis.
Külmik oli, muuseas, täpselt õige kõrgusega – pistik jäi mikrolaineahju jaoks külmiku peale, nii nagu see arvestatud oligi.
Kogu köök sai kiiresti sisustatud ning nägi oma üliheledates toonides mööbli ja tumeda, täispuidust tammest töötasapinnaga väga ilus välja. Vähemasti oli nüüd koht, kus sooja veega käsi pesta.
Minu tööks oli veel kööki töötasapinna ja seinakappide vahele keraamilised plaadid paigaldada.
Toodi kohale valged, väga ilusad ning reljeefsed keraamilised plaadid, mis sobisid kogu interjööriga suurepäraselt.
Juba esimesi sisekujunduslemente nähes oli tunda, et korteri sisustamisel on tunda omanike kunstimeelt. Kõik sobitub paika nagu pusle – väga lihtsalt ja loomulikult. Ja kui ilus!
Tapeet, uksed ja aknad
Ei ole lihtne kõiki värve ja materjale “vaimusilmas” kokku viia, kuna keraamilised plaadid ja parkett, (köögi)mööbel ja tapeedid on ju tellitud juba ammu-ammu enne, kui kõik on alles ühtlaselt hall – kohati pole veel kõiki seinugi veel paigas. Aga isegi seinavärvi toon oli mulle juba ammu ette teada.
Korteri siseuksed said samuti valitud üsna loogiliselt – laest ehk männipuidust lähtudes, mis said üle peitsitud ja ka (niiskus)kindluse mõttes lakitud. Lisaks lihtsad, kolme tahvliga standarduksed – lõpptulemus koos oma maitsekalt valitud käepidemetega jättis väga soliidse üldmulje ja sobitus sisekujundusse ideaalselt.
Akanalauad said valitud pigem põranda järgi – ja et nad oleksid tugevad ning tihedad, siis kasepuust. Õlitatuna andis see aga välja sarnase tooni heleda tammepõrandaga.
Tapeedi panime osaliselt magamistuppa ja osaliselt elutuppa, ning järjekordselt võib öelda, et sisekujundus on tasemel. Me ei räägi siin ju professionaalsest sisekujundaja palkamisest, vaid klientide enda nägemusest ja valikutest, aga julgen oma pikaajalisele kogemusele toetudes öelda, et see on väga kõrge tase.
Kogu toa tapeedimuster jookseb katkematult samas mustris läbi kogu korteri perimeetri ja see on päris kena vaadata.
Liistud, lülitid ja pistikud ehk nipet-näpet
Põrandaliistudega oli probleeme, sest need said küll sisekujunduse seisukohalt valitud parketiga sobituvad, aga praktiliselt… Liistude seina kinnitamiseks olid ettenähtud viletsad metallklambrid, mis paindusid läbi ja mis ei hoidnud kuidagi liistu vastu seina (või ka vastu põrandat).
Seega tuli kogu liisturing pealtpoolt silikooniga üle käia, sest vastasel juhul jäi liistu ja seina vahele lihtsalt inetu pragu. Mina olen aga igasuguste visuaalsete kolekäkkide suhtes allergiline. Lisandus korralik ajakulu, kuid lõpptulemus paranes märgatavalt.
Umbes sama lugu oli Schneideri “Renova” pistikute ja lülitite sarjaga, kus Schneideri projekteerija oli välja mõelnud küll väga kena pistikute ja lülitite sarja, kuid kahetsusväärselt ei teadnud ta ülejäänud elektritöödest (näiteks harutoosidest) midagi.
Enamlevinud harutoosid ei toeta mitte kuidagi seda Renova sarja installeerimist. Harutoosid jäävad pistikute katete alt lihtsalt paistma, kuna Renova sarja pistikukatted on ümara kujuga – ja äärmiselt ümara kujuga harutoos aga nii ümar ei ole mitte. Rääkimata siis juba “neljasest” või “viiesest” harutoosist, mis on kujult sisuliselt ovaalsed.
Õnnetuseks olin ma juba mõned “neljased” ja “viiesed” harutoosid paika pannud, seega tuli need kõik ümber teha. Jälle lisatöö, natuke nikerdamist, uued harutoosid, tapeedivahetus ja uued pistikute paigaldused – peab ütlema, et tulemus on tõesti ilus. Jälle punkt sisekujundusele.
Laeliistud tuli jälle üle peitsida – kokku neli korda -, ning liistunaelapüssiga lakke naelutada. Kuna korteri struktuur sai väga sopiline (mis iseenesest on väga ilus), siis nurki (sise- ja välisnurgad) sai kogu korteri peale ei vähem ega rohkem kui 50.
Laeliistude millimeetri pealt väljalõikamine on aga üsna kurnav töö. Põhiliselt küll emotsionaalselt – kord millimeeter pikem, kord millimeeter lühem, kord vale nurga all… Liist oli kõigele lisaks ju ka veel asümmeetrilise profiiliga.
Kõige vähem meeldivad mulle liistude paigadamise juures inetud praod ja jätkukohad, seega sai enam-vähem igat liistujuppi mitu korda lõikamisega “täpsustatud”.
Phew. Mis siis veel? Valgustid lakke – nende paigaldamine oli puhas rõõm – kõik muutus hetkega valgeks ja helgeks. Kohatu juba öeldagi, et ka valgustid sobitusid väga hästi kontseptsiooniga – valged laed, valged valgustid ja soe valgus – perfektne kooslus. Kunstimeele puudumise üle seal korteri sisekujunduses kindlasti kurta ei saa.
Remondi lõpetamine
Muidugi sai paigaldatud ka täiesti uus elektrikilp, pandud uued kaitsmed (vastavalt iga tarbija eeldatatavale tarbimisvõimsusele) ning rikkevoolukaitse. Kokku tuli kaksteist kaitset + rikkevoolukaitse. On kasulik, kui iga tehnikavidin on üksteisest sõltumatult oma kaitsme “taga”.
Viimistlesin veel siit-sealt, tegin silikooni ja parketivuugitäitega parandusi (näiteks uste lävepakkude ja parketi ühenduskohad), täitsin viimasedki praod laeliistudes ja naelapead valge puidupahtliga. Ukselengide kruviaukudele valged lengikorgid peale, küttetermostaadi andur seinale (wireless), nipet-näpet veel. Ja valmis ta saigi!
Lisaks tulevad sinna veel peegellükanduksed – nii esikusse kui gareroobi; kardinapuud, kardinad, mööbel, vaibad, maalid ja kõik muu ilu, aga minu arvates pole ka “toorikuna” seal häbeneda midagi.
Sellele kõigele tagasi vaadates, alates esimesest visiidist klientidega – pärisnimedega Daniel ja Darja -, kogu sellest protsessist, suhtlusest, arutlustest, muudatustest ja ehituse protessist üldisemalt, tunnen ma ennast ühest küljest nagu pingest vabanenuna, sest kogu see protsess oli ikkagi üsna suurt tähelepanu nõudev, aga samas, nendelsamadel põhjustel ka õnnelikuna.
Midagi ilusat on jälle tehtud. Minu oma kätega, kuigi sellel objektil oli palju ka korteriomanike endi, ehk Danieli ja Darja abikäsi töös ja abiks.
Aga võib olla see ongi huvitavam, kui inimene saab ka ise oma kodu ehitusel käed külge panna, et mõista, mida kodu ehitus tähendab. Selles protsessis osaleda. Ja et see kõik ei olegi ehk nii lihtne ja kerge, kui esmapilgul paistab.
Kui palju maksab 2-toallise korteri remont?
Laias laastus maksab korteri remont 27 000 eurot (2022. aasta seisuga). Kõik kulud kokku – lammutused, projektid, transpordikulud, materjalid, töörahad, muud lisakulud. Ka köögimööbel- ning tehnika on selle hinna sees.
Olemasoleva korteri remondi puhul ei ole midagi kokku hoitud, ei ole koonerdatud ega kvaliteedi arvelt allahindluseid tehtud.
Muidugi võib remonti teha ka palju kallimalt, aga antud juhul räägime me keskmisest Eesti perest, keskmisest palgatöölisest, liiatigi noortest ja alles elu alustavatest inimestest – ja sellest lähtuvalt ka keskmisest korteriremondi hinnast.
Sellele hinnale lisanduvad küll veel näiteks peegellükanduksed, kardinapuud, kardinad, ja mõned aksessuaarid, näiteks WC-paberi hoidja, dušiklaas jms, aga see lisakulu on suurusjärgus veel tuhat eurot või natuke peale.
Seega, 28 000 euro eest võite saada enam-vähem sellise, kahe toa, köögi ja duširuumi remondi ilma milleski järeleandmisi tegemata.
Muidugi võib alati sellest summast üle minna, kui lisada juurde kuldjalgadega vann, hõbedast dušisegistid või Itaalia supermoodne mosaiikkeraamika, aga antud juhul kattis see summa ühe keskmise Kalamaja 2-toalise ja 41 m² korteri kvaliteetremondi.
Sellest tuli üks ilus, korralik ja hubane kodu ühele perele – mitmekümneks muretuks aastaks.
Muidugi võib ka sellest summast ka odavamalt remonti teha (isegi poole odavamalt) – ja isegi sellisel puhul võib olla lõpptulemus väga korralik. Aga selleks tuleb koos maha istuda ja plaanid korralikult paika panna.
Antud juhul sai sellest projektist üks ütlemata ilus ja hubane kodu kahele noorele inimesele ja nende kassile.
Huvi korral võta ühendust info@merbele.ee ning võime rääkida teie projektist!